Ma ei suuda enam. Ma ärkan iga öö üles karjudes. Ma näen koguaeg ühte ja sama inimest unes. Ma ei tea kes ta on.Miks ta on?
Ta läheneb mulle aeglasel sammul, näol õrn muie. Ma seisan seal, liikumatult, pole jaksu isegi silma pilgutada. Ta selja taha jääb udune ning sünge mets, ka see on kuidagi tuttav. Ta jõuab minuni. Ma tunnen, kuidas ma värisen. Ta sügavad mustad silmad justkui näeksid mind läbi, tajuksid mu hirmu, mida ta muidugi naudib. Ta surub terava klaasikillu mulle kõrile ja ütleb moonutatud häälega : " See on su lõpp.See on meie lõpp. OLED SA RAHUL? ( karjudes ) ".
- Ning äkitselt olen ma ärkvel. Tunnen tugevat hambavalu, võtan tabletti, ning ÜRITAN uuesti uinuda.
Kes ta on? Miks ta on ? On see märk? On ? Millest? Ja neid küsimusi iga korraga ainult koguneb.
Kui mu ööelu tahaplaanile jätta, siis muidu on kõik täiesti normaalne. Ei, ma ei saa õelda hea, kuna on nii palju asju, mis ma tahan ,et oleks teisiti. Aga kuna ma lihtsalt ei saa ( ega oska ), midagi muuta, siis pean antud olukorraga leppima. Olukorraga? Keeruline, lapsik, närvesõõv.
Teate mida ma tegelikult praegu tahaks? Kaduda. Kaduda, kuskile kaugele. Kuskile, kus valitseb headus ja armastus, kus inimesed naeratavad ja on õnnelikud. Tüdinenud sellest, et olen justkui kurjuse keskel. Kõik ümberringi tülitsevad, petavad, vaidlevad, valetavad. Ei talu seda. Kõik halavad, ei elu on raske ja s*tt. Kuid teised pole süüdi, ainult te ise olete. Ise te loote endale sellise elu. Rahul? Ei ?Seda ma usun.
Lõpetamine tuleb ! Ma olen paanikas, samas ka ootan juba. Juuksuris lasin selleks soengut ka hakkida, ning olen esimest korda elus soenguga rahul.Aga lilli võite ka tooma tulla...:D Jah, vot nii!
* Uuh Sõbrad, suvi on! Sellest suvest peab maksimumi võtma, ja päris reaalselt.
Ma siiralt palun teid, et te ütleks oma arvamuse kõige kohta. Õelge teemasid, ja ma kirjutan . Midaiganes.
xxx, Brit !
Ta läheneb mulle aeglasel sammul, näol õrn muie. Ma seisan seal, liikumatult, pole jaksu isegi silma pilgutada. Ta selja taha jääb udune ning sünge mets, ka see on kuidagi tuttav. Ta jõuab minuni. Ma tunnen, kuidas ma värisen. Ta sügavad mustad silmad justkui näeksid mind läbi, tajuksid mu hirmu, mida ta muidugi naudib. Ta surub terava klaasikillu mulle kõrile ja ütleb moonutatud häälega : " See on su lõpp.See on meie lõpp. OLED SA RAHUL? ( karjudes ) ".
- Ning äkitselt olen ma ärkvel. Tunnen tugevat hambavalu, võtan tabletti, ning ÜRITAN uuesti uinuda.
Kes ta on? Miks ta on ? On see märk? On ? Millest? Ja neid küsimusi iga korraga ainult koguneb.
Kui mu ööelu tahaplaanile jätta, siis muidu on kõik täiesti normaalne. Ei, ma ei saa õelda hea, kuna on nii palju asju, mis ma tahan ,et oleks teisiti. Aga kuna ma lihtsalt ei saa ( ega oska ), midagi muuta, siis pean antud olukorraga leppima. Olukorraga? Keeruline, lapsik, närvesõõv.
Teate mida ma tegelikult praegu tahaks? Kaduda. Kaduda, kuskile kaugele. Kuskile, kus valitseb headus ja armastus, kus inimesed naeratavad ja on õnnelikud. Tüdinenud sellest, et olen justkui kurjuse keskel. Kõik ümberringi tülitsevad, petavad, vaidlevad, valetavad. Ei talu seda. Kõik halavad, ei elu on raske ja s*tt. Kuid teised pole süüdi, ainult te ise olete. Ise te loote endale sellise elu. Rahul? Ei ?Seda ma usun.
Lõpetamine tuleb ! Ma olen paanikas, samas ka ootan juba. Juuksuris lasin selleks soengut ka hakkida, ning olen esimest korda elus soenguga rahul.Aga lilli võite ka tooma tulla...:D Jah, vot nii!
* Uuh Sõbrad, suvi on! Sellest suvest peab maksimumi võtma, ja päris reaalselt.
Ma siiralt palun teid, et te ütleks oma arvamuse kõige kohta. Õelge teemasid, ja ma kirjutan . Midaiganes.
xxx, Brit !
