Sa ei suuda, see on minu kosmos

Kui kunagi korraldatakse eesti selline üritus nagu " Eesti aasta-laisk" siis ma kindlasti paneks selle võidu lukku.
Okei, nii hull see asi kah pole. Lihtsalt siia ma ei kipu kohe üldse kirjutama viimasel ajal.


Ma olin nüüd vahepeal päris pikalt haige, ega käinud üle nädalaaja koolis. Siis mõtlesin, et peaks arsti külastama.
Ma läksin sinna nii hommikul vara, et teepeal tulid kõik kooli minejad vastu. Nende lollakad pilgud, et kuhu ma lähen ja vastuseks minu feik naeratused. Siis oleks ma parema meelega nähtamatu olnud. Kõigepeal võtan registratuuri järjekorra numbri-013 ja seejärel riidehoid-313. Mis värk selle number 13-ga oli? Ma ju usun selliseid ebaõnne idiootsusi... Arsti kabineti uksetaga hakkan oma haiguslugu peas läbi mõtlema. Tädike minu kõrval üritas vastas istuva härraga vestlust arendada, kuid härra oli venelane.Lõpuks küsib mult, et mis mul siis mureks. Muresid oli palju, kuid vastasin siiski et gripp. Ja siis ta hakkas mulle enda murseid ette lugema. Uskuge mind, neid oli palju. Ligi 15 minti järjest, sest siis pääsesin arstile.


Te kindlasti ei ole märganud, aga lumi tuli maha vahepeal.
Ma mäletan, et see öö, millal see kõik algas, ma lihtsalt jälgisin ja jälgisin läbi akna neid vaikselt langevaid valgeid täppe. Maapind muutus aina ühtlasemalt valgeks, laternapostile tekkis valge müts. Ilus, tõsiselt ilus. Kuid kauaks?
Libe on ju ka, see tähendab muidugi seda, et mina olen rohkem pikali, kui püsti. Aga vahest on tõesti tore lennata pikali ja siis mõelda, kui naljakas see tegelikult pealtvaatajatele olla võib. Ja muidugi ise kah enda üle naerda, mis sest, et terve jalg hiljem kodus vaadates sinine on.



Täna oli reede ja 26 november. Laura esines Solarise keskuses tantsuga, kui vahva! Natuke sassi läks, jah, aga minumeelest väga hea etteaste. Peale seda käisin korraks kodus ja siis hakkasime Anduga ja Hannesega Hannesele mütsi otsima. Otsing ebaõnnestus. Muidu oli kõik tore. Päev oli tore.




Ma tervitaks Jagnarit, kes mind mingis mõttes ravida aitas. Muidu on kah pull vana, igav tal ei hakka, ei hakka..
*Andule ütleks lihtsalt aitäh. Sa oled kõik, mis sa olema pead.


" Anna üks sigaret," - " Võta."
Rohkem ei tarvita sõnu.
"Ava üks pudel," - "Jah,kohe."
Sellega lõppeb me jutt.
Muusika mängib ja kuskilt
on tuttav see tunne ja valu.
Mälestus.Igatsus.
Ammu on lõppenud ahastav nutt.




Tunnete ohver?
...Brit

Ma serveerin parimat õhku

Mul see inspiratsiooni kogumis võime on viimasel ajal üks ümmargune null. Ma kahtlustan selles ilma ja sõprade mõju.
Millest ma räägin siis?

Täna käisin poes. Suures poes, poes kus on terve laadung teisi poode. Väiksemaid poode. Ütleme siis lihtsalt, et ma käisin Ülemistes. Käisin edasi-tagasi, üles-alla,vasakule-paremale ning lõpuks lahkudes oli mul väga palju asju ostetud. Peamised asjad, mille pärast ma üldse shoppingu ette võtsin , olid jope ja saapad. Need on mnu jaoks võib-olla natuke liiga igavad ja tavalised, kuid külm talv pidi tulema, seega väga suurt valikut asjade suhtes ei olnud. Villane ruuduline mantli moodi jope ja mingid eriti armsad mustad saapad.
Lisaks ostsin ka natuke ehteid, nagu alati.


Ajasin teetassi ümber. Klaviatuur ja hiir tilguvad. Lähen otsin lapi ja koristan kõik ära. Loodan, et saan veel üldse trükkida siia veel pärast midagi.


Saan jätkata...
Täna oli hea uni. Läksin viiendaks kooli ning sain kohe halva uudise osaliseks. Mind ei kavatsetagi välja visata koolist, kui tahan, pean ise paberid välja võtma, et pool aastat puhata. Kaalun veel seda varianti, õudsalt mõnus oleks !

Une-teema juurde tagasi tulles - ma pole ammu midagi nii Kahtlast unes näinud, kui täna. Räägin siis teile ka : Ma mäletan selgelt, et ma olin justkui piiritus rannas. Seal paistis olevat lõputult ainult liiva, ei ühtegi puud ega midagi. Meri kohises. Ma hakkan kõndima, merre, aina kaugemale ja kaugemale ,kuid sügavamaks ei lähe . Näen enda ees hunnikut kaste, iga kasti peale on kirjutatud, mis on nende sees. Ma läksin kasti juurde, milles olid noad.Ma tassisin selle kasti väga kaugele, läbi mere, kuni nägin mäge. Hetk hiljem olin ma seal otsas ning loopisin alla nuge, igale noale oli kirjutatud mu sõprade nimed...
Ärgates mul käed valutasid... Kunagi varempole käed nii valutanud. Huvitav uni.


Tee nimega Seitse samuraid on vist tõesti maailma parim tee. Kuues tass läheb!


Õues läheb aina külmemaks. See talv nagu põhimõtteliselt lähenebgi. Juba on november. Siis tuleb detsember. Novembris on nii palju sünnipäevi. Detsembris on jõulud ja muu mõll. Nalja hakkab saama, jaaa.






Pilte pole, varsti teen. Teen, teen.
Pealkiri pole tegelikult üldse nii ego, kui seda õigesti mõista..
xxx, Brit !

Ka Veenus vihkab mind

Sättisin ennast kägarasse diivani nurka, võtsin kohvi tassi ja raamatu ning mõtlesin, et järgnevad tunnid veedan ma Nullpunkti lugedes. Selle kauni idee purustas see, et mul tuli meelde, et ma lubasin teile ju siia kirjutada. No kuradi kurat!


Ega see lasnamägi on ikka üks väga kirju koht. Seisame Anduga poes ja räägime juttu. Mõni hetk hiljem liitub meie vestlusega vanem meesterahvas. Ebameeldiva aroomiga. Rääkis ja rääkis ,ning kõige lõpuks mainib ta, et tal on kodus purgis männiriisikaid ning sooviks neid just Minuga süüa. Muidugi härra Ebameeldiv-Aroom , ma olen nõus.

Täna hommikul vaevu rooman pesema, küürin nukralt hambaharjaga oma hambaid ning mõtlen, et nädalavahetuse alguseni on jäänud vaid mõned masendavad kooli tunnid. Okei neid oli tervelt 6. Reede!
Koolis oli isegi mõnus. Minuarust võiksid kõik muusika kontrolltööd mõõduda torti süües ja teed juues, nagu täna. Jumal küll, ärge nüüd mõelge, et meil on mingi totaalselt lahe õpetaja, kes lambist selliseid pidusid korraldab meile, oh ei. Point oli selles, et ta jääb kohe-kohe titepuhkusele ning mõnitas meid kõiki, et tema saab esmaspäeval magada ja meie peame kooli tulema.Niisiis tähistasime meie viimast koos veedetavat tundi. Vaikselt hakkasin juba mõtlema, et tahaks kah tite puhkust...
Nali.Jah.


-Iga päevaga läheb aina varem pimedaks, nii ka täna.
Ma kõndisin. Minu ees oli väga pikk ning lõputuna näiv, paari tänavavalgustusega tee. Mõlemale poole jäi sünge mets. Taevas säras lõpmatult palju tähti. Mul oli tunne, nagu keegi kõnniks seal metsas, jälgiks mind. Ma isegi ei kartnud, ma kõndisin, ma nautisin seda vaikust, lugesin taevas
olevaid suuri ja väikseid vankreid. Väikseid vankreid oli tunduvalt rohkem. Jäine sügistuul tabas mind järsult, sellel kõledal teel paistis juba lõpp. Kahjuks.
Hämmastav , kuidas ma naudin nii väikseid ja suisa tähtsusetuid asju.



Ma tahan veel õelda, et ma igatsen teid kõiki. Vanu teid. Neid, kes te olite enne seda, kui tuli sügis. Sügis muutis kõiki inimesi nii märgatavalt palju.. Või olen tõesti ainult mina muutunud? Ei taha uskuda.




Tänan sind, mu Aju
10203

Sa neelad mu sõnu

Üks musketär mulle, palun?

Ma kõnsisin rahulikult maarjamäelt koju. Vaatan, et kaugelt tuleb pika sammuga üks väga maheda boheemlasliku stiiliga tüdruk, naeratab. Jõuab minuni, venitab oma naeratuse veelgi laiemaks ning hakkab siis mulle rääkima sellest, et ta on Kreekast ja kõik tänavapeal kardavad teda, kuid tema tahab ainult kella teada. Niisiis, ma hakkasin kärmelt oma kotist telefoni otsima, et lahke ja abivalmis inimese kombel talle kella õelda.. Samal ajal, jõuab tema rääkida sellest, kui ilusat kutti ta just nägi ja lisaks sellele kiitis ta ka mu soengut. Mulle väga meeldisid ta prillid, ütlesin kah seda loomuikult, siis ta palus mul neid proovida. " Kell on 20.48 " . Selle uudise peale ta muutus eriti õnnelikuks, kallistas mind ja ütles " Aga kuule tänks musi, ma siis liigun. "
Lahedaid inimesi ikka jätkub.. See, et ma kahe minutiga ta Musiks sain oli meeldivalt üllatav.


Noh,jah. Tänast 2.novembri õhtut ma veedan suure kausitäie jäätisega ning loetlen inimesi, kes tahaksid, et ma blogimist jätkaks. Mul on teile nii häid, kui ka halbu uudiseid.
Hea uudis on see, et ma tõesti jätkan selle vahva blogi pidamist, et te saaksite oma päevi sellega sisustada. Halb uudis on aga see, et ma ei paku seda lõbu teile mitte just igapäev. Põhjuseks on kindlasti see, et lugejaid ei ole siiski nii palju, või kui on, ei anna nad endast märku.

EILE me pidime külastama meie imelõbusat riigikogu, mis asub Toompeal. Õnneks või õnnetuseks me sinna ei jõudnudgi, selle asemel läksime hoopis Siki juurde kohvi jooma ja filmi nimega " Sweet november " vaatama. See film pani osasi asju tõesti teise pilgu läbi vaatama.
Ja see nädalat alustav esmaspäev ei ole kunagi kuigi sisukas, seega see film jäigi meie päeva tipp-sündmuseks.




- Palun lihtsalt neelake mu sõnu, lauseid. Ärge närige neid.



Te olete ikka veel toredad. Natuke.