i think we're alone now

Värisen. Mul läheb viimase tunni aja jooksul neljas tass teed. Ennem jõin mingit rohelist teed, enamvähem joodav. Nüüd panen oma teetassidele punkti raviteega theraflu , õudne. Lisaks sellele teele on veel õudne see gripihooaeg, mis meil praegu käsil. Eriti mage on veel see, et arvatakse, et kui sa oled haige siis sul on kindlasti kohe see kurikuulus seagripp. Ah, haigused ja muud sellised teemad jätame meie nö. elupäästjatele arstidele. Mina soovin omaltpoolt head paranemist kõigile ! Ahja, ja ärge unustage viinasokke.


Mõned tahavad, et ma kirjutaksin rohkem endast või oma päevajooksul per*e läinud asjadest. Teised aga tahavad tüüpilisi jutukesi. On ka täielike ajuhälvikuid, kes loeks siit ainult võimalikult ebanormaalseid asju. Minugipoolest, ma võin kirjutada. Lõpmatuseni. Ainult ,et asjal on üks aga . Nimelt, selleasemel, et muudkui paluda mul uusi sissekandeid postitada , te ütlete mulle, mida ma kirjutan. Konkreetse teemana. Ja kui ma ise nõus olen, saate oma postituse. Nii on mul endal kergem. Loodan et mõistate. ( NB! See ei tähenda, et ma igapäev kirjutan. )

Mul on kodus haigena olles liiga palju vaba aega, ma lihtsalt mõtlen ennast hulluks. Mõtlen sellest, et miks minu vanustel on vaja suhet . Sellest, et kas keegi üldse teab sõna " hoolima " tähendust. Sellest, et miks Silvial on kodus kalad. Neid küsimusi on palju, kuid hetkel huvitab mind vaid üks : milleks on vaja meest, kui sul on elu ? Elad oma elu täiel rinnal - lõbutsed , teed karjääri, reisid , shoppad , omad maailma parimaid sõbrannasid. Kuhu peaks veel see olend mahtuma , kes kutsub ennast meheks? Võib ta olla see kutt, kellega sa aeg-ajalt lõbutsed ? Oleks ju tore?
Tülitsemine on minujaoks väga nõrk teema. Kohe kui tüli tekib, üritan selle võimalikult kiiresti alla suruda. Kõige lapsikum on see, kui ei kuulata ära, mis teisel osapoolel õelda on. Veel lapsikum on see, kui ei tahetagi kuulata, ega mõista ,vaid ainult karjuda ja tüli norida. Tüli norida asjade pärast, mis pole tegelikult üldse olulised. Masendav. Viimasel ajal on see teema eriti üles krutitud. Allutakse teatud isiku(te) provokatsioonidele minuvastu ,ning mõne aja mõõdudes ongi tühjast tüli suur. Ma ei saa neile isegi õelda, et " rahunege maha " või et " vabandust " . Ükskõik, mis ma ütlen , saan ma vastukajaks : " li*s , h**r , t*rapea , m**n " . Lapsik, või mis ? Kuigi, ma ei saa siiani aru, et mida ma nende sõimusõnadega peale peaksin hakkama. Teades, et need sõnad ei vasta " minu isiksusele " , kas ma peaksin sellegipoolest hingepõhjani solvuma ? Peaksin neile näkku naerma ? Langema nii madalale kui nemad , ning samuti sõimama hakkama ? Vaevalt.



Pealkiri on laulu järgi, vabandan kirjavigade pärast ning postitus läheb kõikidele , kellele kuluks praegu üks tassitäis kohutava maitsega raviteed ära. Terviseks !

let it snow..

" Oh the weather outside is frightful
But the fire is so delightful
And since we've no place to go
Let it snow, let it snow, let it snow... "

Sõnad laulust "Let it snow", esitaja Frank Sinatra.

Ma sõõks praegu kausitäie piparkooke ! Veel tahaks ma mandariine ja glögi. Kuukse tahaks kah tuppa. Okei, mul on vist tõesti midagi viga. Mul on juba selline soe jõulu tunne sees , lihtsalt lumest. Lumest , mis kohe ära sulab , ja jääb meie mälestustesse kui esimene lumi. Muidugi võib ka loota, et see lumi pole vaid korraks. Sest kui see poleks, oleks mu päevad lumesõdadega sisustatud. See on küll lapsik ja kohati ka naeruväärne , et ma olen 15 ja lumest nii vaimustuses, kuid kui antakse võimalus nii pöörasel meetodil lõbutseda , siis miks ka mitte. Võtan talvest kõike, mis võtta annab ! Alustades niisama peale-kooli-sõdadest , millest ma nagu lumememm koju lähen , lõpetades kokkulepitud värkidest. Oeh, kui lapsik ma ikka olen !
Lumest veel niipalju, et täna pani meie lumesõjale punkti see , et kui kõik rahulikult sõdisid , siis Sillu oksendab keset sõda oma borši supi välja . Kõva vend oled mul ! :D
Eelmine laupäev , ehk peaaegu vaheaja lõpp olime me Silvia juures. Nagu lubatud , mainin ma ära selle , et Aaduga ( Sillu kõutsiga ) on väga lahe põrandaid pesta. Ja millegipärast hüppas mulle kohe pähe ka see , et kui me ükskord kõik temajuures olime , siis Rain toitis Silvia kalu sardelliga. Ju tal oli siis kahju vaadata , et need kalad pealt pidid vaatama , kuidas ta sõi. Geenius igaljuhul.
Kolmapäeval ja neljapäeval oli Adelina juures tohutult mõnus. Laulsime karoket , tantsisime ja tegime vessut. Omad teavad , tuhat musi teile !

Jätame selle jutu sinnapaika ! Niikuinii mul pole midagi tarka kirjutada , kuigi te kõik tahate. Just , täpselt nii lühike see postitus tuligi. Kui soovite pikemaid postitusi , eks siis muutke ise mu päevad kirjuks. :) Oleks midagi kirjutada ja midagi meenutada.

Postitus läheb seekord Tarmole ja Sikile.