kõik ?

/ See kõik algas nii kiiresti ... Alguses tundsin ma temas väga tugevat sõpra, just ,ainult sõpra. Me tegime kõike koos ja rääkisime kõigest , naersime ja lollitasime niisama - me moodustasime täiesti teise maailma - meie maailma. Aeg muudkui lendas , kõik tundus lihtsalt .. ma ei oskagi õelda , ideaalne ? Ei , see oli parem , seda ei saanud sõnadesse pannagi , mis side meil tekkis . Siis järsku..Ta oli väga närvis ja .. * haaras mu käest ja lausus : " Tüdruk , sa ei kujuta ettegi , mida ma sinuvastu tunnen . Sa olen parim , mis minuga elujooksul juhtunud on .. Ma .. Ma armastan sind ! " Ma kohkusin , jalad läksid nõrgaks ja tundsin kuidas süda lõõke vahele jätab. Ma ei suutnud liigutadagi .. Ma jäin teda lihtsalt vaatama - oma parimat Sõpra . Ta seisis seal , närvitses ja ta käed värisesid . See kõik lihtsalt võttis mu sõnatuks. Ma ei saa õelda , et ma ei armastanud teda , ma lausa jumaldasin teda . Ma jumaldasin teda - kui Sõpra. Ma võtsin ühe suure hingetõmbe ja ütlesin talle , et ma ei tunne temavastu sama ... Ta vabandas mu ees ning kadus siis. Tõesti , lihtsalt kadus. Mõõdusid päevad , nädalad - temast polnud siiani midagi kuulda. Kaks kuud ! Uksekell helises .. seal ta oli. Ma olin segaduses , ei teadnud mida õelda. Ta suudles mind õrnalt huultele ning ütles , et kolib ära , kaugele. Mul oli raske mõelda , et see jäi meie viimaseks kohtumiseks... Ma ei teadnud , millega ma riskin. Ma poleks tohtinud tal minna lasta. Mu süda oleks justkui poolik , kui teda pole. Tema moodustas mu südame teise poole... Mul on valus , ma kohutavalt igatsen ja soovin , et saaksin aega tagasi kerida , et talle õelda .. et .. Armastan teda .Ma kaotasin ainsa inimese , kes minust kunagi hoolinud oli ja keda mina armastasin. See oli viga ...