Üks musketär mulle, palun?Ma kõnsisin rahulikult maarjamäelt koju. Vaatan, et kaugelt tuleb pika sammuga üks väga maheda boheemlasliku stiiliga tüdruk, naeratab. Jõuab minuni, venitab oma naeratuse veelgi laiemaks ning hakkab siis mulle rääkima sellest, et ta on Kreekast ja kõik tänavapeal kardavad teda, kuid tema tahab ainult kella teada. Niisiis, ma hakkasin kärmelt oma kotist telefoni otsima, et lahke ja abivalmis inimese kombel talle kella õelda.. Samal ajal, jõuab tema rääkida sellest, kui ilusat kutti ta just nägi ja lisaks sellele kiitis ta ka mu soengut. Mulle väga meeldisid ta prillid, ütlesin kah seda loomuikult, siis ta palus mul neid proovida. " Kell on 20.48 " . Selle uudise peale ta muutus eriti õnnelikuks, kallistas mind ja ütles " Aga kuule tänks musi, ma siis liigun. "
Lahedaid inimesi ikka jätkub.. See, et ma kahe minutiga ta Musiks sain oli meeldivalt üllatav.
Noh,jah. Tänast 2.novembri õhtut ma veedan suure kausitäie jäätisega ning loetlen inimesi, kes tahaksid, et ma blogimist jätkaks. Mul on teile nii häid, kui ka halbu uudiseid.
Hea uudis on see, et ma tõesti jätkan selle vahva blogi pidamist, et te saaksite oma päevi sellega sisustada. Halb uudis on aga see, et ma ei paku seda lõbu teile mitte just igapäev. Põhjuseks on kindlasti see, et lugejaid ei ole siiski nii palju, või kui on, ei anna nad endast märku.
EILE me pidime külastama meie imelõbusat riigikogu, mis asub Toompeal. Õnneks või õnnetuseks me sinna ei jõudnudgi, selle asemel läksime hoopis Siki juurde kohvi jooma ja filmi nimega " Sweet november " vaatama. See film pani osasi asju tõesti teise pilgu läbi vaatama.
Ja see nädalat alustav esmaspäev ei ole kunagi kuigi sisukas, seega see film jäigi meie päeva tipp-sündmuseks.
- Palun lihtsalt neelake mu sõnu, lauseid. Ärge närige neid.
Te olete ikka veel toredad. Natuke.
No comments:
Post a Comment