ELUKOOL?
Täna oli mul vist silt küljes, millel seisis : " Ma tõesti TAHAN kohvi " .
Ma olin 3 tundi maganud ja kella 6st üleval. Ei, ei mul ei olnud väsimust ega midagi, ma olin rohkem nagu elevil, kuna täna oli see kaunis esmaspäev, millal ma pidin töövestlusele minema.
Töövestlus leidis aset Roc Al Mares, kõrges audi majas ning ma pidin kell 11 juba seal olema. Kui ma sisse astusin ja juhatajat küsisin, sain ma järgmise vastuse :" Jah, ma kohe kutsun ta... Tohib ma pakun Teile kohvi ? "
Juhataja jõudis, naeratas. Ta oli vägagi meeldiv meesterahvas. Ma mõtlesin, et tuleb suur-paks-vana-kiilakas. Õnneks ma eksisin. Ta istus maha, vaatas mulle pikalt ja mõtlikult silma ning küsis : " Kuule sa kohvi tahad, eks ? " Ei aitäh.
See kõik on viisakas tõesti ja Te kindlasti mõtlete ,et miks ma seda imelikuks pean. Eksole?
Ei lihtsalt, hiljem Rocca keskuses, tavalises riiete poes, täiesti Tavalises riiete poes, nagu täiesti Tavalises riiete poes...okei te vist saite aru...
Ühesõnaga tavalises riiete poes, tuli minu juurde müüa ja küsis, et kas ta võib mulle kohvi pakkuda. Seejärel mu nägu muutus vägagi üllatunuks, kuna ma päriselt ei teadnud, et nüüd pakutakse klientidele poodides kohvi - tasuta. Aga eks ma saan alati kõike kõige viimasena teada. Loomulikult ma viisakalt keeldusin. Ja teate mis mind veel üllatab ? Iga kord pakuti ainult kohvi, teed ega midagi muud ei pakutud. Hämmastav.
Kohe peale seda, kui ma sain teada, et sain tööd, otsustasin seda kohvikus tähistada - tee, kringlitüki ja supiga. Nii hea oli lõpuks teed saada.Nii siis - kohe kui lõpetasin omaette pidutsemise, otsustasin sõita Lasnamäele ja rääkida Sikile kogu loo ära ja õelda, et sain talle kah homseks vestluse.
Siki maja juures sain ma korraks surma. Kukkusin kanalisatsiooni auku. Noh, peaaegu.
Sikile rääkisin ma uudised ära. Ta reageeris üpris positiivselt, ma tegelikult kardsin, et ta saeb mul näiteks pea maha (või midagi). Eesotsas muidugi sellepärast, et ta pidi nii hirmus vara ärkama - kell 12.
Lisaks rääkisin Ma talle oma unenäost. Räägin teile kah, lühidalt.
- Kujutage ette Svenni Ahto keha, riietega ja käitumisega. Ja vastupidi-Ahtot Svenni kehaga ja asjadega. Ühesõnaga Sven oli suur ja Ahto oli väike. Nüüd kujutage ette neid kaklemas omavahel, pikalt ja pikalt.
Uskuge mind, mul oli väga lõbus sellist asja unes näha ! No muidugi see uni oli pikem, aga ma jätan ülejäänu enda teada. ;)
Ülejäänud päev jätkus nagu iga päev ikka.
Naabrid jälle kobisesid selleüle, et mul on liiga palju sõpru ( nad sõnastasid seda palju kurjemalt, aga mõte jääb samaks ) .
Aga - Ma tahan tänada Tarmot, kes käis öösel mu hommikut päästmas. Ja muideks, sa oled mulle endiselt munad võlgu, nii et ma jään ootama neid. Ma mõtlen praemunasid. Friigid.
Ma jätkan oma kohvi joomist, muusika kuulamist ja taunidega demokraatia teemal vestlemist.
Kaunist esmaspäeva jätku teilegi, hapniku õgijad !
Viskit!
Täna oli mul vist silt küljes, millel seisis : " Ma tõesti TAHAN kohvi " .
Ma olin 3 tundi maganud ja kella 6st üleval. Ei, ei mul ei olnud väsimust ega midagi, ma olin rohkem nagu elevil, kuna täna oli see kaunis esmaspäev, millal ma pidin töövestlusele minema.
Töövestlus leidis aset Roc Al Mares, kõrges audi majas ning ma pidin kell 11 juba seal olema. Kui ma sisse astusin ja juhatajat küsisin, sain ma järgmise vastuse :" Jah, ma kohe kutsun ta... Tohib ma pakun Teile kohvi ? "
Juhataja jõudis, naeratas. Ta oli vägagi meeldiv meesterahvas. Ma mõtlesin, et tuleb suur-paks-vana-kiilakas. Õnneks ma eksisin. Ta istus maha, vaatas mulle pikalt ja mõtlikult silma ning küsis : " Kuule sa kohvi tahad, eks ? " Ei aitäh.
See kõik on viisakas tõesti ja Te kindlasti mõtlete ,et miks ma seda imelikuks pean. Eksole?
Ei lihtsalt, hiljem Rocca keskuses, tavalises riiete poes, täiesti Tavalises riiete poes, nagu täiesti Tavalises riiete poes...okei te vist saite aru...
Ühesõnaga tavalises riiete poes, tuli minu juurde müüa ja küsis, et kas ta võib mulle kohvi pakkuda. Seejärel mu nägu muutus vägagi üllatunuks, kuna ma päriselt ei teadnud, et nüüd pakutakse klientidele poodides kohvi - tasuta. Aga eks ma saan alati kõike kõige viimasena teada. Loomulikult ma viisakalt keeldusin. Ja teate mis mind veel üllatab ? Iga kord pakuti ainult kohvi, teed ega midagi muud ei pakutud. Hämmastav.
Kohe peale seda, kui ma sain teada, et sain tööd, otsustasin seda kohvikus tähistada - tee, kringlitüki ja supiga. Nii hea oli lõpuks teed saada.Nii siis - kohe kui lõpetasin omaette pidutsemise, otsustasin sõita Lasnamäele ja rääkida Sikile kogu loo ära ja õelda, et sain talle kah homseks vestluse.
Siki maja juures sain ma korraks surma. Kukkusin kanalisatsiooni auku. Noh, peaaegu.
Sikile rääkisin ma uudised ära. Ta reageeris üpris positiivselt, ma tegelikult kardsin, et ta saeb mul näiteks pea maha (või midagi). Eesotsas muidugi sellepärast, et ta pidi nii hirmus vara ärkama - kell 12.
Lisaks rääkisin Ma talle oma unenäost. Räägin teile kah, lühidalt.
- Kujutage ette Svenni Ahto keha, riietega ja käitumisega. Ja vastupidi-Ahtot Svenni kehaga ja asjadega. Ühesõnaga Sven oli suur ja Ahto oli väike. Nüüd kujutage ette neid kaklemas omavahel, pikalt ja pikalt.
Uskuge mind, mul oli väga lõbus sellist asja unes näha ! No muidugi see uni oli pikem, aga ma jätan ülejäänu enda teada. ;)
Ülejäänud päev jätkus nagu iga päev ikka.
Naabrid jälle kobisesid selleüle, et mul on liiga palju sõpru ( nad sõnastasid seda palju kurjemalt, aga mõte jääb samaks ) .
Aga - Ma tahan tänada Tarmot, kes käis öösel mu hommikut päästmas. Ja muideks, sa oled mulle endiselt munad võlgu, nii et ma jään ootama neid. Ma mõtlen praemunasid. Friigid.
Ma jätkan oma kohvi joomist, muusika kuulamist ja taunidega demokraatia teemal vestlemist.
Kaunist esmaspäeva jätku teilegi, hapniku õgijad !
Viskit!
No comments:
Post a Comment