TERE ELU, KUIDAS LÄHEB ?
Tavaliselt kui ma sõidan bussiga, on mul klapid peas ning süvenen muusika sõnadesse ja jälgin müürina mõõduvaid maju. Täna mul teatud põhjustel seda võimalust ei olnud. Seega pidin ma oma pikka bussisõitu sisustama kaasreisjate sõnadesse süvenemisega. Seljataga rääkisid pensionärid sellest, kuidas nad kunagi piima käisid poest toomas. See ei olnud kuigi huvitav. Mõtlemisainet pakkus hoopis minu ees istuv mees. Pikk, kiilakas, ülbe näoga, õnneks eestlane. Alguses nautis tema , nagu ka mina , logisevat bussi ja pensionäride loba, mis kostis tugevalt üle bussi. Mingi hetk, mingi suvline hetk, oli tal juba telefon käes - helistas kellegile . Kõne ei osutunud kuigi pikaks, kuna mees tundus konkreetne ja nagu ma ka ennist mainisin - ülbe. Tema laused olid järgmised :" Kallis, ma arvan et me peaksime sellele kõigele nüüd lõpu tegema..Katsu üle saada siis... okei Tsau. "
Ma olen alati arvanud, et ideaalne mahajätmis viis oleks lambist ühistranspordis, mille kestus oleks ca 45 sekundit. Mida kuradit tundis see naine? Mina olin kohkunud. Oleksin peaaegu enda peatusegi maha maganud. Ei tea, kas tõesti see tänane täiskuu mõjub inimestele nii müstiliselt - kontrollivad inimest täielikult ? Kurat seda teab, ka mina olen täna kahtlasi asju mõelnud ja teinud.
Ärkasin kell 5.45 kuigi koolis pidi pidu alles kell 10 algama. Ma tõesti Ei tea, mis mind sundis nii vara ärkama. Tegin siis rahulikult vaikselt oma asju - kuulasin raadiot, laulsin kaasa, sõin, käisin koeraga jalutamas.
Kell 9.30 läksin ma Sikile vastu, kuna ma elan kooli kõrval, otsustasime me minupool ennem kooli kohvi juua ning paari maailma asja arutada, ja nii.
Koolis oli hullem pidu, saime kringlit ja helkureid. Kooli kolmekümnes juubel siiski, hurraa(?) !
Minumeelest on see küll ilus, et kooli vaheaeg algas mõnusa lumesajuga, kui kui kauaks see päriselt ilus on? Tänavad muutuvad poriseks, halliks. Riided paksemaks. Ja kõike muud jura veel.
Telefonikõned olid täna kõik mulle vägagi toredad täna. Alguses helistas kallis Mirjam, pakkus välja ,et võiks koos seda ilusat lund imetleda (tõlge- issand räägime mis vahepeal toimunud on ). Siis helistas mingi väga kahtlane number. Tegelikult see oli selline ärikõne, kuna mulle teatati,et mind soovitakse töövestlusele kutsuda. Sellest ma pikemalt midagi ei räägi enne, kui miski kindel pole. Hoiame põialt ;).
Mirjamiga me tegime selle kokkusaamise triki kah ära. Läksime vanalinna- rääkisime teetassi ja mitme koogitüki taga elust ja meestest. Hiljem ringi kõndides nägime me midagi(kedagi) nii ilusat, et mõtlesime et teeks mingi sulamisklubi või midagi. Silm raudselt puhkas.
Masendav ongi see, et kell 19.00 olin ma juba kodus. Reede õhtul. Lauraga telefoni otsas vingusime, et miskit kuigi tarka pole ju teha kah. Isegi netti polnud.
Lõbustasin ennast mitme ja mitme teetassiga ning mõtlesin igasugu mõttetuid mõtteid. Tõesti, täiskuu mõjutab mind nii palju, et ma suudan oma peas välja mõelda selliseid asju, et...
Midagi oleks mul raudselt veel õelda, aga ma ei ütle.Aitab kah. Mõelge ise, mis puudu on.
- Adelina kallis, Me soovime sulle kõik võimsat ITAALIAT! Ära unusta mulle sealt mõni mees kaasa võtta, ja pidutse korralikult.
teie brit,
xxx
No comments:
Post a Comment