Okei. Juhtus nii, et sündis Brit ja siis 16 aastat hiljem ta kirjutab internetti oma veidrast elust blogi. Ma ei tea, kui paljud teist selle õnnetuse üle õnnelikud on...
Ennem kui ma midagi tarka kirjutan, ma tahan veel mainida, et see mees kes mul vastasmajas koguaeg bokserites ringi jookseb,noh,neid on nüüd kaks.Kurb. Ma ei saa vist enam kunagi akna juures süüa.
Niisiis ,pane ennast korraks minu olukorda. On tavaline kolmapäeva õhtu.Sa lähed koos kahe endast noorema lapsepõlve parima sõbrannaga linna pizzat sõõma ning ühtäkki nad mõlemad teatavad sulle tuimalt, et nad on rasedad,ja sellega rahul kusjuures. Kas sa oleksid šokis?Õnnelik?Paanikas?Minestaksid? Igatahes mina ei osanud küll kuidagi käituda, kuna mu aju ei ole harjunud nii suurte üllatustega. Mul läks umbes nädal, mil ma toibusin sellest uudisest ja siis täna tuli üks uue pommiga :" Ma kihlusin!" Palju ma suudan neid rõõmupisaraid valada? Aga sõrmus oli kuradima ilus. Armastus on ilus.
Inimesed elavad viimasel ajal liiga reaalses maailmas. Vahest on see tore, jah, aga see muutub pikapeale igavaks,julmaks. Lihtsalt tulge kahe jalaga maapealt ära ning vaadake elu läbi roosade prillide ning palun võtke vabalt. Mu point on selles, et elu, mida on meil vaid üks, vajab elamist, mitte liiga palju sellest mõtlemist.
Selle jutuga tervitaks Mimmut.Sa oled tark!
Ma tegelikult tahtsin vabandada kah, et ma ei kirjuta siia üldse. Võib-olla kunagi hakkan tihedamini kirjutama jälle. Lubama ma midagi ei hakka.
Ajalehtedest, filmidest, silmadest
silmad loodavad,otsivad miskit,
nagu otsivad tuhendeil lainetel
üksteist morsega sajad radistid.
Sa tead, tead.
Teie Brit
No comments:
Post a Comment